See Edinburgh on ikka üllatusi täis linn
Siin on põhimõtteliselt kõik olemas, käe ja jala juures- näiteks pool tundi kesklinnast reibast jalutamist ja oled kunagise vulkaani, nüüdse u 250m mäetipus, mida kutsutakse Arthuri istmeks (Arthur's Seat), kuningas Arthuri järgi, kes kunagi tavatses kohtuda ümarlaua taga oma rüütlitega siinses Cameloti lossis. Kusjuures täpselt tegelikult keegi veel ei tea, kus Camelot täpselt asus ja kas see legend vastab ikka tõele. Täna hommikul kui silmad lahti tegin, säras päike nii ilusasti taevas, et arvasin, et ka mina teen selle reipa jalutuskäigu ära. Oi ja vaade sealt on imeilus! Näed igasse suunda, otse selle armsa Edinburghi linna peale ja mere peale ja kaugemate aasade peale. Nagu enne mainisin, umbes pool tunnikest kulub sinna tippu ronimiseks ja siis võib lihtsalt istuda ja nautida vaadet. Ja seda ma ka tegin.
Taas nägin mingeid huvitavaid põõsaid, mida pole varem näinud, keegi ütles, et see on see, millest Jeesusele pärg punuti pähe kui ta risti löödi, kas keegi teab, mis põõsaga tegu? Aga põõsast on pilt siin:
Tipus käidud, linn ülevalt üle vaadatud, mõtlesin, et peaks käima ära seal mere äärses promenaadil, Portobellos. Mitu kohalikku inimest on mul soovitanud seal ära käia, bussiga umbes 20-25 minutit sõitu ja see on Edinburghis see koht, kus inimesed käivad rannas ujumas ja lihtsalt mere ääres istumas ja imetlemas, ehk midagi sarnast, nagu Pärnu rand Eestis, või näiteks Naantali Soomes.
Kuna hetkel ei ole suvine hooaeg siis ei olnud niipalju rahvast seal jalutamas aga rahvast siiski oli. Jalutasime natuke ühe tuttavaga ja jõime tassikese kohvi restoranis ning imetlesime merd. Järsku märkasin, kuidas 4-5 naist trikoodes mere poole kõndisid ja nii muuseas ujuma läksid! Heh! Siin on tõesti natuke soojem kui Balti mere ääres hetkel aga siin ei ole soe! Mingi meesterahvas kõndis neil sabas ja võttis hoolega pilte, ehk oli mingi asja pärast siis see. Vahva igaljuhul! Oleks tahtnud ka proovida samas..
Vaatasin ilutulestiku ära, imetlesin jõulutulesi, heitsin kiire pilgu sellele teisele jõulumarketile ja otsustasin, et olen täna juba piisavalt ringi tuianud ning hüppasin bussile ja koju.
Ja hakkabki vaikselt see aeg siin otsa saama- järgmisel pühapäeval olen juba kodus, uskumatult kiiresti on aeg läinud. Lastele olen ostnud nii palju kingitusi, et suisa kardan seda kohvrit sealt kapiotsast alla võtta, sest kindlasti kõik sinna ei mahu.. appii.. Disney poodi ma lihtsalt ei tohi enam sisse astuda, sest kordagi ma sealt veel tühjade kätega välja pole tulnud ;)
Järgmine nädal on mul tegelikult siin väga täis pakitud tegemisi, olen oma nendes kahes töökohas tööl ja kahel päeval veel lisaks lähen sinna päevakeskusesse, kus vaimuhaiged ja psüühiliste häiretega inimised käivad koos aega veetmas, mulle väga meeldib see koht, on väga hea, et neil on koht, kus koos käia ja on näha, et nad saavad sealt abi ja enesekindlust ja vajalikku toetust. Ja nad on täiesti toredad ja huvitavad inimesed, kes lihtsalt võitlevad samas ka oma haigusega. Ja on hea tunne teha midagi, mis neid aitab. Väga kahju on see, et paljud inimesed ei tea midagi eriti psüühikahäiretest ja peavad inimesi, kes selle all kannatavad hulludeks või ohtlikeks. See on lihtsalt teadmatus ja rumal eelarvamus. Inimene, kes vaevleb depressiooni all või kes võitleb näiteks skitsofreeniaga on tegelikult vastupidi- enamasti väga arglik ja endasse tõmbunud. Kas teadsite, et tegelikult iga kolmas inimene Euroopa liidus võitleb mingisuguse psüühhikahäirega või vaimuhaigusega..? Neid on väga palju meie hulgas, meie lähedasi ja sõpru, kes hoiavad seda saladuskatte all, kuna kardavad meie suhtumist neisse. Noh, ma arvan, et see tasapisi muutub ja inimesed tulevad teadlikumateks ja tolerantsemateks. Kui mina isiklikult kohtan kedagi või loen kellegi kirjutist näiteks facebookis, kes halvustab või naerab kellegi üle, kes käitub "imelikult" või on gay või transseksuaal, mul on kahju sellest rumalast ja lühinägelikust inimesehakatisest kes nii neist arvab ja mõtlen, kui pime ta elu küll on, mis väikeses mullis ta küll elab. Aga no kahjuks selliseid "lollakaid ja lühinägelikke" meie seas on. Õnneks järjest vähem ja vähem küll.
Veel lähen ma kolmapäeval vaatama Wicked'i muusikali ja külastama ühte kriisikeskust, mulle lubati seal väike ringkäik teha. Neljapäeval viivad mu töökaaslased mind välja peale tööd, nii lahe ja armas neist. Reede õhtul, kui koju jõuan, hakkan pakkima ja varsti olengi oma kallis kodus, oma pere juures. Lapsed on juba väga ärevil ja loevad päevi, millal koju jõuan. Ma ei teagi, kas nad ootavad mind või kohvritäit kingitusi ;), no loodan et mõlemat. Jään kindlasti Shotimaad igatsema, mulle on väga meeldinud siinsete inimeste suhtumine elusse ja töösse, positiivsus- nad oskavad näha ja hinnata seda, mida neil on, mitte viriseda selle üle, mida neil ei le. Veel mulle meeldib see, et terve linn on täis ilusat ja põnevat ajalugu, jään igatsema mägedes jooksmist, viisakaid bussijuhte, kes alati naeratavad, Morrissoni toidupoodi, kus müüakse Ben&Jerrys jäätist poole hinnaga! Ja kõike muud veel.
Olen väga tänulik selle võimaluse üle, et siia sain praktikale tulla ja kõigi nende inimestega tutvuda ja näha, mis moodi siin seda tööd tehakse ja oma ühiskonda ja inimesi, kes abi vajavad, aidatakse.
Ja pealegi, ka mina jätsin oma jälje siia, olin isegi uudistes siin ;) (uudis ei olnud küll minust aga no mul oli väike roll)
Ja kindlasti, kindlasti, tulen siia veel kunagi tagasi!
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti