Kas sa oled gay?

Väga mitmekesine on see elu mul siin..

Saan küll öelda, kui tagasi tulen, et olen tutvunud kõigega, millega minul siin võimalik on tutvuda olnud. Ja olen ka tutvustanud meie kultuuri ja rääkinud ja võrrelnud, kuidas meie käitume teatud olukorras. Kusjuures seda mult küsitakse pidevalt, et kuidas teie seal teatud olukordades tegutsete. Naljakas, et mõned asjad, mis tõesti tunduvad nii endast mõistetavana, võivad teises riigis hoopis teistmoodi olla või üldse puududa. Õnneks inimene kohaneb kõigega. Hiljem ehk kirjutan mõne hea näite ka.

Neljapäeval ma olin taas selle naiste rühmaga süüa tegemas. See kord keetsime ühe mõnusa potitäie seljankat. Naljakas oli see, et kui Poola-Läti-Leedu-Vene poes käisin suitsuvorsti ja hapukoort ostmas ja seletasin, et seljankat teen, siis noored poemüüad-näitsikud (kellega sulaselges venekeeles suhtlesin) seljankast midagi ei teadnudki :), uus põlvkond vist siin. Kusjuures selliseid poode siin on palju, päris mitme nurga peal. Poolakaid on siin väga palju, seda keelt on kuulda tihti. Tööjuures on mul ka olnud mitmeid kliente, kes Poolast pärit aga no ma ei või öelda, et neid abivajajaid nüüd kuidagimoodi eriti palju oleks, ma arvan suhtes sama palju kui shotlasigi. No supp tuli hea, pea kõikidele maitses, ma ise imestasin, sest seljanka on ikkagi väga erinev kui teised supid, mida nad siin söövad. Supitegemise ajal sain paari naisega veidi lähedamalt ka rääkida ja nende lugu kuulata, väga huvitav oli. Tore on see, et kõik on võtnud mind juba omaks, nagu oleksingi nende rühma juht, millegipärast nad arvasid, et lähen ainult jõuludeks koju ja siis tulen ikka tagasi :). Ma ei taha mõeldagi sellest mu viimasest nädalast, kui töökaaslastele ja rühmadele pean hakkan teatama, et nüüd mu aeg siin on otsas ja lähen lõplikult ära. Pean end kuidagi selleks ette valmistama. Ja neid ka. 

Reedeks oli meil plaanitud üks vabaõhuüritus aga kuna hommikul ladistas vihma sadada siis see jäi ära ja otsustasin võtta endale täiesti vaba päeva. Täiesti tervet päeva ma kodus ei viitsi muidugi passida (selleks mul pole lihtsalt püsivust) ja mis oleks vihmasel päeval parem kui üht suurt muuseumit külastada. National Museum of Scotland, ehk siis Shotimaa rahvusmuuseum on suurim, mida iial külastanud olen ja mis veel väga tore, see on kõigile külastajatele tasuta! See on hiigelsuur maja, kus põnevat avastamist suisa viiel korrusel! On selline ajalooline osa, Shotimaa kuningriigi ajalugu koos leitud esemete ja legendidega, siis natuke viski ajaloost, rongidest, kõikvõimalikust muust, siis on loomamuuseum, mis mulle väga meeldis, isegi see oli põnevam kui loomaaias käik ja veel oli (mu lemmik kusjuures) kividest, kiviajaloost, kuidas erinevad kivid tekkinud on, kividest näidised jne, üldse ma ei oskagi seletada, mida kõike seal oli, pea 4 tundi jalutasin seal ringi ja imestasin ja uudistasin ja ma olen kindel, et miskit jäi käimata ja avastamata ka. Lastega on sinna ka hea minna, kui satute Edinburghi siis kindlasti käige ära! See on suht kesklinnas.

Laupäeval olin lubanud minna Clovenstoni (üks linnaosa) linna aeda istutama puid, vaarika- ja õunapuid, et kohalikud inimesed saaksid otse puudelt ise õunu ja vaarikaid korjata järgmistel aastatel. Meid, korraldajaid, oli 5-6 ja ülejäänud olid kohalikud inimesed, keda olime üritanud sellesse kaasata. Minu ülesanne oli tegeleda lastega ja leida neile sobivaid ülesandeid. See polnud sugugi kerge. Kuidagi lapsed siin, keda ma olen kohanud ja näinud, neil on nagu vabakasvatus. Või võiks öelda, et ei olegi mingit kasvatust. Suuvärk on suhteliselt ropp ja üleüldiselt teevad nad mis tahavad. Võib arvatagi, mida, kui vanemad neid keelamas ei ole. Algus oli päris keeruline, nad vahtisid mind kui tulnukat, kui seletasin, et ropendamine on siin täna keelatud, teha tuleb seda, mida mina luban ja kes hästi ei käitu see peab minema ära koju. Pidin vastama küsimustele, et miks ei või ropendada? Ja et käskida ei või, kuna see on lapse enda elu ja laps teeb, mis laps tahab. Aga me saime kokkuleppele (kavalusega küll) ja joonistasime ja meisterdasime lastega ilusad sildid puuaeda ja lõpuks pidin joonistama nii umbes 10 suurt printsessi, et nad saaksid neid värvida ja koju viia (kusjuures poistele ka). Veel tuli mul vastata küsimustele, kas ma olen gay ja kas mu mees on gay ja kas mu poeg on shotlane ja kas talle meeldib ropendada. Rääkisin neile, et gayd on täiesti tavalised väga toredad inimesed ja nad ei erine üldse minust ega neist kuidagimoodi. Nad kuulasid ja vaatasid mind oma suurte silmadega. Ma ju ei tea ka, mida neile räägitud on aga ma arvan, et jäid vastusega rahule sest itsitamine lõpes ka koheselt. Lõpuks tunnistas üks väike aga suurim riiukukk, et ma meeldin talle :). No ma ütlen, et see oli üks huvitav laupäev ja nendelt lastelt, kes tegelikult olid väga armsad, ma õppisin taas väga palju. Hea meelega osaleksin veel mingil projektil, kus saaksin nendega tegeleda. 

Üldse ma olen siin märganud, nii linnapeal kui ka tööjuures, et väga väga palju on väga väga noori emasi. Siis emasi, kes on alla 20 aastased. Kes on siis ise veel lapsed. Kui Wester Hailes tervisekeskussesse lähen siis tavaliselt kõnnin läbi kohaliku ostuskeskuse, seal nad on, noored teismelised, nagu meilgi näeb Itäkeskuskes või Solarises, noored, jutustavad ja teevad, midaiganes nad seal siis teevadki ja kogunevad, ainult siin on veel lisaks näha kõikjal lapsevankreid või väikeseid lapsi nende ümber jooksmas. Ma ei oska öeldagi, miks nii palju nii noori emasi siin on, hmmm, ehk saan homme kellegiga sel teemal tööjuures arutada. Aga no pealtnäha see kultuur, mis meil, et kui saadakse laps siis ninnu-nännutatakse ja laps kõige tähtsam ja siis kõik muu- ei , siin ma seda üldpildis ei näe. Muidugi lapse eest hoolitsetakse ja kõik muu aga elu ei käi lapse ümber nagu see elu käib meil. Isegi ma oska öelda, kuidas on parem, ehk kusagil on see kuldne kesktee.

Täna ma magasin kaua, ärkasin peale kella 10 hommikul. On olnud tihe nädal ja eks see kõik väsitab ka. Pealegi nägin mõnusat und, kuidas mu väike tütar jooksis poolmaratoni ajaga 1.40! Hahaaa! Väga tubli! Ärkasin üles, helistasin videokõne tütrele ja ta rääkis, et nägi unes, kuidas emme jooksis poolmaratoni ajaga 1 tund! Uskumatu, milline telepaatia ja kui head ajad!!! Selle ajaga oleksin hoobilt maailmarekordi omanik ju ;). Koduigatsust mul veel ei ole tulnud, võib-olla sellepärast, et kolisime just kolm nädalat enne kui siia tulin ja veel ei ole tulnud kodutunnet uues kodus, aga pere igatsus on küll peal. Lapsi kaisutaks küll kõvasti kõvasti juba. 

Pärastlõunal ma käisin Usher Hallis, kontserdimajas, kuulamas Beethoveni IX sümfooniat BBC orkestri esitluses. Usher Hall on päris suur, no suurem kui Estonia ja ehk sama suur kui Musiikkitalo Helsinkis. Kontsert oli läbi müüdud ja inimesi palju. Istusin oma kohale, rõdul ja mul avanes hea vaade otse orkestrile. Orkester istus paigal juba. Esimene mulje oli mul, et mida!? Nii niru?? Millegipärast olin ette kujutanud, et väga suur orkester on. Aga heli, mida nad tootsid, oli parim, mis kuulnud olen.. Nii puhas! Nii selge! Ma ei oskagi seda seletada, see oli lihtsalt täiuslik kõla. Nagu üks. Esimest korda ma sain aru, et orkestril ja orkestril võib väga suur vahe olla. Mu lemmik on olnud alati ERSO aga ma ütlen, et BBC viis kvaliteedi nõks edasi. Ja ERSO on veelgi väga väga hea orkester. No mina nautisin, orkester oli väga hea, solistid väga head, koor oli samuti parim, mida kunagi kuulnud olen. Väga rahule jäin ja olen väga tänulik sellele juhusele, et kontserdimaja juurde ekslesin ja pileti ka sain. 

Kontserdi külastajaid oli igast vanusest ja rahvusest. Eriti jäi silma aasialasi. Aga neid ongi igal pool suht palju, neid juba jagub. Ja kui nüüd võrdlen kolme maad (Eesti, Soome, Suur-Britannia) siis eestlased vast riietuvad kõige pidulikumalt, kui teatris-kontserdil käivad. Itaalias olen korra käinud ooperit vaatamas, nemad olid ka pidulikult. No siin eriti ei sätita end, mis minu arvates on natuke kurb, sest esinejad kõik on ülikondandes ja kleitides ja solistid alati nii ilusates säravates õhtukleitides või frakkides. Ja siis mõned külastajad- no näiteks üks naisterahvas kõndis mulle vastu selliste riietega, millistega mina tavaliselt jooksmas käin. Aga ma ei tea, vahest ta tuligi jooksmast, oli tõesti natuke higine ja juuksed sassis. Ega ma muidugi kellegi üle kohut ei mõista, igaüks käigu nii, nagu tahab, mõtlen lihtsalt, et see on austus esituse vastu, kui natuke näitad, et sinagi oled vaeva näinud ja pead nende töö ja vaevaga õpitud teost nii tähtsaks, et näitad, et täna on natuke erilisem hetk kui see, kui näiteks eile aias maasikaid istutasid. Saate minust aru?

Homsest algab eelviimane nädal siin. Mul on mitu põnevat kohtumist ees. Ja üleüldse- jõulud on tulemas!! Siin juba täies hoos! Raadiost tuleb jõululaule, neid mõnusaid, inglisekeelseid vanu jõululaule, oo kuidas naudin. Ja kõikjal on ehted ja jõulutuled. Ja täielik stress, mida jõuludeks kinkida!! Appiii, kui tore! :)

Ehk siis toredat jõuluaega kõigile! Adjöö!